Mälu on üks veider asi. Ma nii kartsin, et ma ei mäleta enam kuidas vene keeles kirjutada. Ja tõesti kui ma sellele mõtlesin, siis ei tulnud meelde, aga nii kui pastakas käes tulid sõnad iseenesest. Kuulan vana lugu, mida pole aastaid kuulanud. Nagu ei mäletagi. Aga kuidagi tean ma täpselt kuidas selle järgi tantsida. Vaatan vana filmi. Tean siin tuleb võimas tseen. Jafilm lõppeb, kuid tseen nagu jäi olemata. Ootused olid nii suured, et võivad muutuda pettumuseks. Detektiivid ei usalda kunagi täielikult inimeste mälul põhinevaid tunnistusi. Nad otsivad fakte, et tõestada, kas need tunnistused peavad paika.
Vahel ma unustan ära, kuidas ma iga postituse lõpetan. Hops? Hjopsti? Midagi sellist, eksole...
Miljonid lepatriinud põrisevad meie näpuotstelt lendu. Lendavad ja tiirutavad. Nad langevad kellegi teise sõrmele. Keegi naeratab neile. Juhatab nad sõrmeotsa. Puhub ehk veidi tuultki nende tiibadesse. Neil on teekond. Nad on misjonärid. Naeratuse misjonärid.
Kukerpall!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar