Ma nüüd ei suudagi otsustada, milliseid komplimente ma rohkem naudin, kas neid, kui inimene ei üritagi komplimenti teha vaid lihtsalt jutu seest tuleb välja, et oi, kompliment. Või siis need kus inimene üritab ilgelt solvata, aga vat kui hästi ütles minu kohta.
Nostalgia üledoos. Blues brothersi mäng, Keen 4, Dune II... jaa. Ma tegin Dune's isegi uue rekordi. Sain esimesest missioonist edasi. Väiksena ei mõistnud neile küsimustele vastata. Ega need olid ulme küsimused kaa, pidin manualist järgi vaatama. Aga imekombel see oli lapsena siiski üks mu lemmik mängudest. Kuigi ma ei saanud iial esimesest kaugemale. Veider. Peaks mingisuguse disketti lugeja välja otsima ja Windows 3.1 sinna peale laskma uuesti. See oli see ju kus esimest korda sai minesweeperit mängida.
Ma vahel unustan ära, kuidas see elu mul käib. Ainult äktsioon nagu jääb. Tunnetus kaob ära. Või siis kui vaatan mõnd filmi, siis nagu jään selle sisse ülejäänud päevaks. Viimati oli Mementoga nii. Mida kõike üks elektrivälgatus rasvase juhtmerägastiku (aju) sees ei suuda teha. Tahaks uskuda muidugi, et see on ime. Nagu me kõik tahame uskuda, et meie lapsed on erilised. Bill Hicks ütles, et nad ei ole. Igas seemnepurskes on miljoneid seemnerakke. Ja et üks neis ühineks munarakuga... What are the fucking odds?! Kui ma saaks kellegi surnuist ärata siis ilmselt tema. Ma julgeks küll öelda, et see sperm millest tema välja kasvas oli eriline.
Ärge uskuge arvustusi!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar