No kurat, kui on tõesti ilge kihk patustada, siis mitte kõike korraga! Learn to master the art of sin! Mul on nii suur tahtmine loobuda oma taktitundest. Mõne isikuga ma olen seda juba teinud. Lähen üle piiri, sest muidu ta ei näe kus on piirid. Mõni võib-olla arvab, et ma üritan sõpradest lahti saada, põgeneda. Ma lihtsalt olen otsekohene ja ütlen "sõpradele", et nad polegi sõbrad. Muidugi ma ei räägi sinust, ega ju. Sina arvad, et ma põgenen, kardan. Sina oled sõber, sina hoolid, sina aitad tegelikult. Tänan sind. Aga räägime nüüd tõesti kollasest karust, sest ma olen korras. Ma lõpuks tean kes ma olen. Ära karda, sest veri pole vajadus ega tahe vaid unenägu.
Autotagaistmel istuvad 4 inimest võiksid tantsimise lükata kodusesse õhkkonda ja trummipulgad jätta pagasiruumi. Igal asjal oma koht ja aeg. Aga iseendaga avatud suhtlemine autotagaistmel näitab, et kas sa oled hull, või sul polegi mõtteid.
Elu pole lill! Lilled närbuvad. Elu on liblikas. Metamorfoos. Elu on päike. Elu on julgus. Elu on pidevus. Elu on kunst. Ja kunst on pikk. Elu on tants. Jaa elus polegi vaja olla globaalne. Vaja oleks oma gloobus üle kontrollida. Leevikesed on külvanud lumme nii palju seemneid, et lumi kolletab varsti päevalilledest. Ja ma tean kellele neid kinkida. Vaja oleks süüa ära need seemned lillest, et moodustuks naeratus lille sisse ja ka minu sisse. Naeratus ei närbu.
Nimekiri lüheneb. Hea. Mul polegi palju ruumi.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar