Kui millegagi tohutult vaeva näha ja head ideed toita heade ideedega, siis tuleb meistriteos. Tuleb midagi, mis on keerukas, aga samas lihtne. Ja inimesed ei näe. Inimestele enam ei meeldi. Ehk äkki keegi millalgi näeb ja näitab pimedatele, kes ise oma silmad välja on torganud. Sest käsikirjad ei põle. Kahju, et mpaljud ei kirjuta isegi käsikirja, kuna teavad, et peale nende keegi seda ei näe. Kurb.
Tantsi ära oma valu! Oi kuidas ma tahaks! BTW! Kui kellegil on laenutada filmimiseks hiphop või dub vms tantsutruppi, siis andke teada. Ja kui keegi tunneb et ta tahaks filmida sürri lühifilmi, siis võib kaa teada anda. Peaosatäitja koht on kaa vaba, ja kõrvalosatäitjate omad kaa ja monteerijakoht on kaa täiesti vaba. Tahaks lavastada! Väga! Aidake!
Ma vajan veidi kunstilisemat seltskonda natuke. Reaalkool on kohutav koht! Ainus loov mõtlemine siin on see mis geomeetrilise kujundi ma ketšupiga täna nuudlitele joonistan. Ja siis kukuvad selle pindala arvutama ja nuudlite toiteväärtust leidma. Ma vajan (sür)reaalseid maailmu! What I want is a view, I want a window, where I can see a tree, or even water. I want to be in a random place, far away from you certain people. Inimesed on lausa n ii kindlad, et räägivad seda kui tõtt. Kohutav. Ma tahaks veidikenegi vabadust. Sõnu pole vaja, sest need ei ütle palju.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar