Pseudo-Autismus Maximus the IV

Depressioon on päris mentaalne probleem ja seda tuleb tõsiselt võtta... Aga seda on viimasel ajal väga palju üle diagnoositud. Seda kas siis arstide poolt või paljud idioodid diagnoosivad end ise igasuguste vaimuhäiretega, mis juhuslikult just Tumblr'i keskonnas populaarne on. Depressioon on just eriti populaarne endale külge pookida, sest miskipärast on äge oma semudele ja eelkõige võõrastele internetis kuulutada, et sa oled valmis end oksa tõmbama ja et miski siin maailmas pole enam hea. Ja võib-olla need pseudovaimuhaiged tunnevadki reaalselt neid tundeid kuid see ei tähenda et neil oleks reaalne depressioon. See et sa end pidevalt sitasti tunned ei ole depressioon, see on loomulik reaktsioon sinu halbadele valikutele elus. Depressioon on see kui sa teed õigeid valikuid ja su elu on ümbritsetud positiivsusest ja sa oled edukas, aga sa ikka tunned pidevat masendust, mida miski ei suuda maha raputada. Aga kui su elu on reaalselt ümbritsetud sitast siis miks sa imestad kui sa end sitasti tunned selle keskel?  Kui sa teed sittasid valikuid elus, ei tee trenni, ei saa päikest, ei maga korralikult, sööd igast paska ja jood alkot pidevalt siis sitt enesetunne on naturaalne reaktsioon sellele. Aga ka arstid diagnoosivad seda liialt üle, sest esmalt mõni arst arvab, et on lihtsam anda ravimeid kui hakata analüüsima inimese elu ja teiseks põhjuseks, eriti Ameerikas, on ravimite suur äri. Meedias on depressioon romantiseeritud ja on popp ja äge olla mentaalselt haige või mõnd muud moodi sotsiaalselt rõhutud vähemus *Honk Honk*.  Me tahame lihtsalt olla õnnelikud, kuid me ei taha õnne nimel vaeva näha. Suurim ühis joon, mida ma olen märganud inimestes, kes on end ise "depressiivseks" diagnoosinud (mitte arsti poolt) on see et nende eesmärk on olla õnnelik. See on otsetee ebaõnnestumise suunas. Õnnelik olemine on kõrvalnähtus, see pole midagi mida saab taga ajada. Õnn ja rahulolu ja eneseväärikus tuleb asjadest, millel on väärtust ka mujal peale ainult emotsiooni. Amfetamiin teeb õnnelikuks kuid see pole su elu parandav lahendus. Raske töö tulemused teevad õnnelikuks ja lisavad väärtust nii sinu elule kui potentsiaalselt ka teiste eludele. Et saada stabiilne rahulolu oma elu üle tuleb vaeva näha. Diivanil vedelemine ei too tulemusi. Ja kui tihti me diivanil vedeledes mõtleme sellest et me peaks olema kasulikud mingit moodi. Või enne magama jäämist voodis käivad peast läbi mõtted mida homme kõik ära saavutame, kuid kui homme on käes siis me ei tee tegelikult kottigi ja me ei saagi nautida nende tegude vilju mida me ei tee. Lepime kokku, et me ei aja taga 'õnne', sest see ei vii kuhugi.

REEEEEE! I'm out!
Hops!

Honk

Ma väldin avalike tualette kui mul on selleks võimalus. Need on pea alati rõvedad. Laest tilkuv uurea on moodustanud lakke poole meetri pikkused stalaktiidid. Põrandal siblib ringi seni kirjeldamata eluvorme, mis on kohanenud just selles ökosüsteemis toituma inimväljaheidetest ja hapniku asemel hingavad nad metaani. Ilmselgelt ei piisa siin kusesoos orienteerumiskeks kummikutest sest need elukad järavad neist sekunditega läbi. Kui mul õnnestub lõpuks tänu resistance to poison potionite abil vaba kabiinini jõuda siis kulub mul tavaliselt paar nädalat, et sõnniku hunniku seest tualett pott välja kaevata. Katkise prilllaua alt siblivad laiali kellegi kubemetäid, mis on selles eraldatud maailas arenenud tasemeni, kus nad raiuvad põrandaplaatidest kilde millest tahuvad vibude jaoks noole otsi. Hääle järgi on selge, et kõrvalkabiinis pesitseb Bigfoot ja kõik ned ameeriklased on eksiteel kui otsivad teda laiast loodusest. Lõpuks kõigest sellest koopadžunglist traumatiseerituna saan siiski oma hädad tehtud avastan, et muidugi on sitalint otsas... Vähemalt sellises seisus on enamik tualette raudteejaamades ja kaubanduskeskustes, peale inimeste (Homo sapiens) leidub seal ka teisi primaadi liike nagu näiteks narko pärdikud (Papio Methamphetaminus) kes tihtilugu tekitavad tualetilaadse ökosüsteemi ka sellest väljas pool olevates nurkades ja pinkidel. Ja mul oli senimaani valearvamus et just need pärdikulised on see põhjus miks need peldikud nii peldikud on. Kuid siin Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseuuringute keskuses on peldikud täpselt samas seisus. Eriti just konverentside ajal kui kokku koguneb hunnik inimesi kelle keskmine IQ on ~150. Minu hüpotees on, et kogu see aju energia tuleb tasakaalustada kuidagi teise äärmusesse jääva käitumisega muidu ajurakud kuumenevad üle. Ma tunnen kaasa vaestele koristajatele, kes reaalselt ei lahkugi tualettruumide uste lähedusest konverentside ajal (see pole liialdus erinevalt muust tekstist siin lõigus, nad reaalselt istuvad ürituste ajal tualettide ees oleval diivanil mopiämber kõrval oodates ja lootes, et kui pärast kohvipausi seal kõik käinud on ei pea nad gaasimaski kandma). Lisaks minu hoone pissuaarid tunduvad olevat tellitud nõukogude venemaa tehasest, sest need automaatsed loputussüsteemid pritsivad kõik kuse sulle sülle tagasi [[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]].

Hiljuti oli meie osakonnas üldkoosolek, kus oli ka teemaks sooline, rassiline ja seksuaalne mitmekesisus. Ausalt öeldes olen ma sellest teemast väsinud, aga mingil põhjusel ei saa me sellest üle ega ümber. Siin organisatsioonis pole mitte mingisugust probleemi mitmekesisusega. Jah meeste osakaal on suurem, jah valgete osakaal on tunduvalt suurem, jah heterosid on tunduvalt rohkem kui geisid. Kuid see ei ole probleem. Esiteks, miks üldse tõstatada probleemi seksuaalvähemuste osas? See on teaduse jaoks täiesti ebaoluline kriteerium. Ma mõistan, et rahvuste osas peaks rahvusvahelises organisatsioonis olema erinevaid esindajaid, kuid kuna me oleme Euroopa organisatsioon siis ilmselgelt on pea kõik valgenahalised. Ja ma mõistan, et naised toovad teise perspektiivi ja mõtelaadi teadusesse ja mul pole selle vastu midagi, see on hea! Aga me, eriti teadlased, kes tegelevad statistikaga, peaksime mõistma, et ’statistiliselt’ naisi on vähem sellises reaalteaduste valdkonnas ja see ei ole tegelikult probleem. Aga kõik see on vana teema, mille üle on sada aastat vaieldud ja ilmselt vaieldakse paarsada veel. Kuid selle koosoleku käigus jõudsin ma enda jaoks ühele uuele selgusele. Nimelt naised, kes kurdavad, et naisi on liiga vähe juhtivatel rollidel ei taha mitte kunagi ise olla nendel juhtivatel rollidel, nad tahavad, et teised naised oleks neil rollidel. Mulle sai see selgeks ilmselge näite alusel kui üks naiskolleeg rääkis sellel istungil, et talle on korduvalt pakutud kõrgelt tasuvaid juhtivaid rolle kuid ta on neist alati keeldunud sest töökirjeldus pole talle meeldinud. Kuid sellest sõltumata näitas ta muret, et naisi on liidri positsioonidel liiga vähe. Kuid tema ütlusest on ilmselge, et tegu pole diskrimineerimisega ,et naisi ei lubata liidri positsioonidele, neid positsioone pakutakse neile pidevalt. Naised lihtsalt ei taha neid positsioone. Kui aus olla siis mitte ükski  terve mõistusega inimene ei tohiks neid positsioone tahta. Sellise organisatsiooni juhtiv töö on ülimalt stressi rohke, see nõuab suuri ohverdusi pere osas (sellest rääkis ka praegune director general kuidas tal praktiliselt juhtus sedasi, et ta ei näinud oma lapsi suureks kasvamas ja nad kasvasid peaaegu nagu ilma isata), liider peab olema kohati julm ja range ja kõik ebaõnnestumised ja süü jääb juhi kanda. Ainult hullud alfaisased on võimelised sellises keskonnas ellu jääma ja olles nõus oma maise elu ohverdama. Ilmselgelt karjuv enamus naisi ei taha omale sellist elu... kuid miskipärast nad tahavad et mõni teine naine ohverdaks end juhi positsiooni nimel.

Hops!