laupäev, 29. mai 2010

Why don't you ask me what it feels like to be a freak?

Vesi voolab, kukub, vajub, imbub ja auruab. Me joome ja väljutame. Ringlus. Päike paistab, kiirgab, soojendab ja valgustab. Tuul puhub, uhub, lükkab, koondab ja keerutab. Me teame seda, sest me oleme olemas. Kuu tiirleb, pöörleb, tõstab ja mõõnab. Me teame seda, sest me oleme mõtelnud. Kiskja jookseb, ründab, haavab ja mõrvab. Me teame seda, sest me kardame. Elekter on ja ei ole, elektronid liiguvad ja ergastuvad. Me teame seda, sest me oleme pannud elektronid enda eest mõtlema. Aga kas kusagil mujal on veel keegi, kes teab, et vesi võõlab, tuul puhub ja päike paistab? Me ei tea, sest me pole seda näinud. Aga kas on ainult keha või on ka vaim, hing, põrgu, taevas või uus elu. Me ei tea, sest surnud ei räägi ja uuestisündinud ei mäleta.


Hommikud on kenad.

Tabletid on pahad! Vältige arste! Hoidke eemale kõikidest pisikestest valgetst kapslitest. Naturaalne puhas õhk ja linnulaul, järvevesi ja kastene rohi on kõige parim ravi.

Ma ei saa luuletada! Ehk varsti saan, aga praegu mitte.

Ehk maailm hävineb veel kord? Heh, tahaks loota.

Hops!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar