Minu esimene!

Tere!
See on minu esimene blogi sissekanne. (issand kui ebaoriginaalne)
Eks ma siis alusta juttu oma tegemistest.


Täna ärkasin hilja nagu suvepäevale kohane, tööd ei viitsinud täna miskipärast tega. Lihtsalt ei olnud tuju ja ei teinud, kuigi oleks pidanud. Selle asemel ma hoopis otsustasin et ma täiustan oma ilusaid puhtaid puitseinu mõne kritseldusega. Seekord hakkasin joonistama minu ja Rolandi(mu ühika toakaaslane) poolt välja mõeldud tegelasi kau nimega Ants ja ta koer Ruudi (kes tegelikult on tigu) ja siis nende sõbrad. Aga kahjuks keset joonistamist läks mu puidukõrvetajal jälle volframtraat katki ja ma lihtsalt ei viitsinud seda parandada jälle niiet eks ma teen seda homme edasi.
Igavusest ja igatsusest suunitletuna läksin ma õhtul välja jalutama niiöelda inspiratsiooni otsima ja leidsin kaa. Kuigi enne seda tuli mul põgeneda kastemärja rohu ja verenäljas sääskede eest. Pelgupaika nende eest leidsin ma vana lauda (nüüdsest prooviruum kus kahjuks proove ei toimu eriti) katusel. Sealt oli hea vaade ühele mu järvele ja siis teisel pool oli ilus kuu ja mets. seal istudes tuligi inspiratsiooni tervelt kolmeks luuletuseks.


***
Loodusvaikus


Loodusvaikus mind lämmatab,
vaikus täis lärmi.
Mind tõesti see hämmastab,
kuidas vaikuses on värvi.

Kerge uduloor veel ujub
kui konn see dirigeerib koori
neid saadab orkester sujuv
ja sirtsud, linnud teevad proovi.

Sääsed toidulaual teevad kisa,
ei saa isu täis mu verest.
Kalaparved nõuavad lisa
nad ju toituvad sääseperest.

Ärge lärmake, mu pea lõhub!
Lootsin leida vaikust
arvasin, et oleks tõhus
keset tühja loodust leida vaikust.

Kuid eksisin ma rängalt,
pole tühjust pole vaikust,
kuidas kirevase päralt
olemas on sõna loodusvaikus!


***

Katus

Katki korsten on,
ma näen,
sest istun katusel.

Need kes kolde ees
ei teagi,
miks tuli ei lõõma.

Viil mäda on
ma tean,
sest istusin katki.

Magav laps
ei mõista,
miks vett tilgub pähe.

Herilastel pesa on.
Katuse alla
nad poevad sisse.

Ai kui valus on!
Karjub taat,
kui kiikab pööningule.

Kuid siin katusel
pole kohta,
kus oleks hea.

All majas seal
kelde ees
mul oleks soe.


***

Ära jõllita mind!
Mul hakkab jube.
Kas olen ma jaganud lube,
kas olen ma vahtinud sind?!

Tunnistan, jah,
olen küll sind vaadanud
ka sinu järele oodanud.
Sul õigus mind jälgida kah.

Kuid siis polnud sa selline,
sa paistsid ilus,
tõusid kaunilt puude vilust,
vaikne, rahulik ja hellake.

Aga nüüd suur jõletis,
ablas piiluja puude vahelt.
mul külmavärinaidki vahest
sa tekitad kole koletis.

...sind taas jäin vaatama,
taas puhked õitsele,
kollane õis puhkeb õitsele.
Miks jäin sind kartma ma?

Nüüd mõistan mu kallis.
Olid kadunud kaua,
puudusid kui leib söögilaualt.
terve aja istusin päevas hallis.

Armukadedus võitis truu.
Olid kaugel,
usaldus rauges.
Anna andeks, mu kallis Kuu.