Teadus ja
tehnoloogia areneb kiirelt küberneetika valdkonnas. Alates südameaparaadist ja tehisjäsemetest
kuni naha aluste RF kiipide ja ajukiipidega. Pole keeruline ette kujutada, et
millalgi jookseb internet meie silme ees AR overlay’na ja selles
orienteerumiseks ei kasuta me ei hiirt ega klaviatuuri või pöialt
puutetundlikul ekraanil vaid lihtsalt oma mõtteid. Kuid meie ajud on mõttepasa tehased.
Ma kogemata mõtlen päeva jooksul sadu rõvedaid ja perversseid asju. Õnneks on
mul enne suuni jõudmist ajus ka filter mis ütleb: „Ei, Mihkel, see küll
siinkohal sobilik ei ole“. Kuid kas see ajukiip suudaks aru saada, millal filter
on läbitud ja millal ma niisama lõbu pärast mõtlen mitu parti suudaks ma minuti
jooksul laiaks istuda. Ma ei taha, et mu ajukiip hakkaks seda kohe guugeldama
või siis leiaks mulle kogemata mingi pardi ja tagumikufetishi videosid. See
oleks nagu uut moodi Tourette sündroom. Eriti jama oleks siis kui see ajukiip
automaatselt ühenduks ka mingisuguse ekraani või kõlariga nii, et ka teised
sinu ümber seda näeksid. Ma ei taha et ma oleks kusagil istungil ja minu
slaidide asemel, mis peaksid olema teemal kiirguslevi mudeli rakendused
boreaalmetsas vms, ilmuks sinna pardiporno. Sellest jääks igavene hüüdnimi -
pardipervo. Aga kui see ei ole üldise rahva jaoks probleem ja ajukiip suudab
vahet teha neil asjadel siis kindlasti tuleb ette vigaseid kiipe või inimesi
kelle ajukeemia on juba niiguinii Tourette sündroomi peale kaldu. Be ready for
that kind of clown world.
Me ei kasva ega
arene mugavustsoonis. Mugavustsoon on illusioon. Seal istudes ja mitte midagi
tehes oleme tegelikult ülimalt rahulolematud, sest me ei näe mitte kusagil
tulemusi. Aga kuidas saabki olla tulemusi kui me ei tee midagi. Meie lihtne kalaaju
töötab siin meie vastu ja tahab säästa energiat ja mitte liigselt pingutada
asjade nimel, mis ei ole otseselt vajalikud meie elu päästmisel. Meil on toitu
ja meil on turvalisust, sellest piisab, et mitte ära surra ja seega me ei
pinguta enam rohkem. Kuid meie primaadiaju on rahulolematu, sest me pole end kehtestanud
sotsiaalses struktuuris. Ma arvan, kaks kõige tihedamalt välja öeldud valet on ’kõik
on hästi’ ja ’mul on viimasel ajal nii palju teha’ ja kõik nende variandid. Me
ütleme neid valesid, sest me tahame teistele välja paista kui õnnelikud ja
usinad olevused, see tõstab meie sotsiaalset staatust. Keegi ei taha aega veeta
mossis laiskvorstiga. See mugavustsoon siiski ilmutab end meile ja imeb meid
oma taandarendlikku embusesse. Me peame end sealt välja tirima. Kuid on raske
leida mugavust ebamugavatest tegevustest. Ma arvan, et trikk on rutiin ja
harjumused. Ma olen siin ennegi rääkinud, kuidas ma näen rutiini kui kasulikku
tööriista mitte meid kiusavat koletist. Kuid tuleb aru saada maailma kaootiliselt
olemusest. Nagu ka budismis kõige esimene pühatõdemus on kannatustest. „Now this, bhikkhus, is the noble truth of
suffering: [...] separation from what is pleasing is suffering; not to get what
one wants is suffering [...]“ - Dhammacakkappavattana Sutta. Senikaua kuni
me oleme illusioonis, mida me kutsume ’mugavustsooniks’, me kannatame, kuid kui
me sealt välja astume ja vaeva näeme, me kannatame. Kuid ajapikku me saame aru,
et mõni kannatus on suurem kui teine ja mõni kannatus tasub end ära.
Hops!
Hops!
